Väljavõtted raamatust "Sadu pilvitust taevast"

Osho

 

Küsimus pole selles, kuidas sa elad. Eluviisid on lõputult erinevad, kuna on olemas lõputu hulk hingi. Igal hingel on oma loomus, oma individuaalsus, oma unikaalsus. Seda unikaalsust pole vaja kustutada, see unikaalsus tuleb asetada õigesse õhustikku. Ganges voolab itta, Narmada läände. Kui nad poolel teel kohtuksid, siis tekiks sellest tohutu probleem, kuna Ganges ütleks: mina voolan ookeani poole. Narmada vaidleks vastu: ei, mina voolan ookeani poole. Sa võid öelda, et üks neist eksib. Võivad eksida mõlemad, kuid kuidas võib mõlemail õigus olla? See tekitaks palju vaidlusi. Ristteel seistes pole võimalust seda vaidlust lahendada. Inimene peab minema ookeani juurde ja vaatama. Kuid kui sa lähed, siis näed, et Ganges, mis voolas itta, jõuab ookeanini ja Narmada, mis voolas läände, jõuab ookeanini. Ookean on ju üks - ta võib olla nii idas kui läänes. Sa võid anda talle erinevaid nimesid, sa võid nimetada seda Araabia mereks või Bengaali laheks, kuid see ei muuda midagi, ookean on endiselt üks ja selleni jõuavad kõik jõed.

On olemas palju inimesi, kes ei suuda jõuda jumalikuni turuplatsile jäädes, see ei sobi nende tegeliku loomusega. Müügilett pole ei hea ega halb. Luuletusi kirjutada pole ei hea ega halb. Mitte miski pole ei hea ega halb - küsimus on selles - kas see sobib sulle või mitte, kas see on sinu tegeliku loomusega kooskõlas? Ära kaldu kõrvale oma tegelikust loomusest isegi siis, kui sul tuleb selle nimel maha jätta kõik. Isegi siis, kui sa võid saada kogu maailma vastutasuks oma tegeliku loomuse allasurumise eest - ära võta seda. Sest lõpus sa näed, et sa pole midagi saanud, see osutus pettuseks. Lõppude-lõpuks jääb sinuga vaid tegelik loomus. Kõik muu jääb seljataha. Me tuleme siia maailma oma tegeliku loomusega ja jätame selle maailma tegeliku loomusega. Kõik muu on seal vahel on vaid ajalugu - see tekib, puruneb ja kaob.

Mõned päevad tagasi tuli minu juurde üks naine. Ta ütles mulle, et on oma mehe pärast väga õnnetu, kuna too murrab naisele truudust, tal polevat iseloomu. Mina ütlesin: „Kui tal pole iseloomu, las ta siis olla õnnetu. Ta on õnnetu oma truudusetuse pärast. Kuid miks oled õnnetu sina? Ma pole kunagi näinud,  et keegi  oleks õnnetu kellegi teise amoraalse käitumise pärast. Kui sa oled õnnetu, siis põhjus on sinu sees. Mehe amoraalsus ei saa olla sinu õnnetuse põhjuseks, tema amoraalsus saab vaid olla tema õnnetuse põhjuseks. Kuid ma tunnen sinu meest - ta pole õnnetu. Võib-olla on ta amoraalne, kui õnnetu ta pole. Sa oled õnnetu mitte mehe käitumise tõttu, vaid oma ootuste tõttu. Sa oled õnnetu millegi tõttu oma sisemuses.”

Öeldakse - puud tuntakse viljadest ja nendeks viljadeks on sinu elu saavutused. See, kuidas sinu elu lõppeb näitab seda, kui õigesti oled elanud. Kui saavutasid valgustatuse kasvõi vahetult surma eel, siis ma ei ütle, et sa oleks pidanud oma elu kuidagi teisiti elama, selles midagi muutma. Sinu poolt valitud elamise viis osutus õigeks. Kui oleks olnud väikseimgi viga - sa poleks valgustunud. Kui oled eesmärgi saavutanud, järelikult oli tee õige. Mis veel võiks olla õigesti valitud tee tõestuseks?  Mitte ükski tee iseenesest ei saa pretendeerida õigsusele, ta on õige vaid siis, kui viib sihile. Kas võid sa öelda, et sammud mööda õiget teed, kuigi sihti ei saavuta? Tee on absoluutselt õige, kuigi sa ei saavuta kunagi sihti? Õige tee on vaid see, mis viib sind sihile. Teekonna lõpp on ainuke otsustav faktor. Kuid tegelikult ei pea sa ootama lõppu, iga sinu hetk võib olla tõestuseks. Kui sinu sisemuse ja välise vahel on harmoonia, siis kostab igal hetkel magus viis. Kriteerium, kas sinu elu liigub õiges suunas on sinu sisemuses. Kes veel võib seda sinu eest otsustada? Mitte keegi teine.

Jumala eest ei ole midagi võimalik varjata. Mis mõtet on siis varjata midagi inimeste eest? Homme saab sust põrm ja need, kelle eest oled sa midagi varjanud, saavad samuti põrmuks. Nende vaadetel pole suurt väärtust, nende arvamusel pole tähtsust, nende kohtumõistmisel pole mõtet. Kas nad räägivad sinust head või halba, sellel pole tähtsust. Sisu seisneb selles - kes sa ise enda silmis oled. 

Kujutle, et istud pimedas toas, sa ei näe ei ämblikuvõrke ega ka nurkades peituvaid madusid, skorpione; sa ei tea midagi. Selles pimeduses istud sa vaikselt ja kõik on korras. Siis aga süütab keegi tule. Võid sa siis öelda, et valguse tõttu tekkisid tuppa maod, skorpionid, ämblikuvõrgud ja saast? Kõik see juba oli seal, valgus vaid näitas neid asju. See, mis oli varjatud ja pimeduses, tegi valgus nähtavaks.

Te peidate surma. Te peidate vaenu armastuse taha. Te varjate negatiivsust väikeste positiivsete sõnade taha. Te olete muutunud väga osavateks kõike ilusate sõnade taha peitmises. Paljasta need sõnad ja näe asjade reaalsust, sest siis, kui näed reaalsust, algab sinu elus transformatsioon.

Tuleviku pärast muretsemine on omane rumalatele: mis juhtub homme, selle pärast tuleb muretseda homme.

Vaesus varjab paljusid asju, rikkus avalikustab nad. Võimu puudumine on katteks, ta varjab paljutki; võim aga võtab selle katte ära ja jätab inimese alasti. Võim ei tee kedagi kõlblusetuks. Seni, kuni inimene ei saavuta võimu, ei saa öelda, kas see inimene on kõlvatu või ei. Igaüks on kõlvatuse vastu seni, kuni tal pole võimu; võimuta jääb igaüks "rahva teenriks". Nad muutuvad imperaatoriteks vaid siis, kui saavutavad võimu. Kuidas võiks troon kõlvatuks muuta? Troonid on iseenesest neutraalsed - kui sa paned nende peale imperaatorid istuma, on neil ükskõik. Kui panna troonile kerjuseid, siis see ei muuda  troonide jaoks midagi. Mis need troonid asjasse puutuvad?

Sõnad tulevad kas isiklikust kogemusest või mõistusest, mis on täis tuubitud laenatud andmeid. Alati on olemas sarnasus raamatutarkade keeles; alati on sarnasus nägijate keeles.

Ema mõtleb, et kui ta poeg kasvab suureks, siis rahuldab tema teostumata ambitsioonid. Poeg tuleb maailma isiklike soovidega, ta peab täitma enda isiklikud ambitsioonid. Isa mõtleb: "Ma ei suutnud saada rikkaks, minu poeg teeb seda minu eest". Kuid poeg tahab saada muusikuks, teda ei huvita raha. Poeg on tulnud maailma oma soovidega. Isa ei küsinud temalt enne sündi: “Kas suudad rahuldada minu ambitsioonid, kui ma su maailma toon?" Ja poeg ei öelnud isale: “Ma tulen enda soovide ja ambitsioonidega. Kas sa suudad mind toetada? Kas mul tasub tulla? Vastasel juhul oleks parem need suhted katkestada juba praegu". Selliseid suhteid luuakse alateadlikult, need on mõlemalt poolt täis ootusi. Ambitsioonid põrkuvad, sest mitte keegi ei tule maailma, et täita kellegi teise ambitsioone. Igaühel on oma isiklikud ambitsioonid, isiklikud karma ahelad. Iga inimene sünnib, et olla ise. Kui sul on vähimaidki lootusi kellegi teise suhtes, siis see mürgitab kõik.

Küsimus pole selles, mida jälgida, vaid selles - kuidas jälgida. See, mida sa näed, pole väärtuslik, väärtuslik on see - kuidas sa näed, sest just see määrab kindlaks sinu olemasolu. Kui sa ei näe jumalikku, ära arva, et seda pole olemas. Kui sinu jaoks on ilmne ilmalik ja ainult ilmalik, ära arva, et midagi muud polegi olemas.

Sa ei suuda intellektiga mõista Jumalikku, sest intellekt on väga primitiivne. Kui vaatad maailma läbi mõistuse, siis näed maailmaloomet osadena, tükkidena. Mõelda - tähendab analüüsida, lahutada osadeks. Just seda teeb teadus - analüüsib selleks, et teada. Oled sa näinud, kuidas loeb väike laps? Kui anda talle lugeda Tagore luuletust, ei suuda ta lugeda pikki sõnu, ta teeb need osadeks. Kui on kirjutatud "Jumal", siis loeb ta tähti eraldi: J,U,M,A,L; ta tükeldab sõna ära. Jälgides, kuidas väike laps loeb poeemi, sa näed, et poeem läheb kaduma, järele jääb vaid tähestik. Kuulates väikest last ei suuda sa Tagore poeemi ära tunda. Kogu poeemi ilu läheb kaduma. Miks? Sest poeemi ilu seisnes tema terviklikkuses, aga laps lahutas selle osadeks - justnagu keegi oleks haamriga purustanud kauni marmorkuju. See lagunes tükkideks. Kivi jääb samaks, midagi pole ära võetud ega midagi juurde pandud. Haamer ei lisa ega võta ära, vaid purustab. Kui kaaluda kivi, siis tema kaal on jäänud samaks, kuid siiski on purustatud midagi niisugust, mis on kaalumisele kättesaamatu. Kuju hinda võis mõõta miljonitega, kuid nüüd ei maksa ta enam sentigi.

On olemas vahe teadja ja raamatutarga sõnade vahel. Raamatutarga sõnad on laenatud, neis puudub julgus, jultumus, neis pole jõudu. Raamatutarga sõnadel on kirjatükkide maitse. Teadja sõnad tulevad spontaanse voona, mis voolab vahetult allikast, värskest ja uuest. Need sõnad on tekkinud otse praegusel hetkel. Nad pole veel turul olnud, neid pole veel puudutanud kellegi käed. Kas sa näed vahet rahatähtedel, mis alles on pangast tulnud ja neil, mis on juba ringluses olnud? Kas neid on üksteisest raske eristada? Ei, sest sa tead, kuidas rahatähed välja näevad. Seetõttu, kui oled ärganud, võid sa samuti ära tunda ärganute sõnu.

Kas inimene on valgustunud või mitte, saad teada vaid siis, kui ise valgustud. Valgustunud inimene tunneb viivitamatult ära teise valgustunu. Selles pole vähimatki raskust. Mõista seda nii: sind saadetakse välismaale, kus mitte keegi sinu keeles ei räägi, kõik räägivad teises keeles. Sa oled üksi, räägid oma keeles, kuid mitte keegi seda ei mõista - ja äkki kohtad sa inimest, kes sinu keelt mõistab. Kui palju aega teil kulub, et üksteist mõista? Piisab vaid ühest sõnast ja toimub äratundmine, sest teine räägib samas keeles.

See pole nii, et pühakul, ärganul pole kunagi haigusi. Haigusi võib ette tulla ka valgustunuil, kuid nad ise pole kunagi haiged. Nad pole haiged, kuid ka nende keha võib haigestuda. Nad on kehast eraldatud, meie aga samastume sellega. Kehaga seovad meid soovid. Mõnikord on valgustunute kehad rohkem haiged kui lõbude otsijatel. See toimub seetõttu, et keha lõpetab eluenergia fookuses olemise. Eluenergia juurdevool väheneb ja see teeb keha murelikuks. 

Kargud iseenesest ei saa sundida lombakat käima. Kui lombakas kasutab karke, võib ta käia. Kui anda kargud lombakale, kes käia ei taha, kukub see varsti pikali; ilma karkudeta poleks ta nii kiiresti kukkunud, kuid nüüd, kui peab veel ka karkude peale mõtlema, kukub ta kiiremini.

Mõnel võib olla suur soov päästa teist inimest, kuid päästmiseks ainult soovist ei piisa, peab tundma ka päästmise kunsti. Soov päästa võib olla nii suur, et unustad selle, et sa pole ise veel ujuma õppinud. Selle asemel, et päästa inimene, upud ise - inimene, keda sa päästa püüdsid - uputab sinu.

Nägija on üksi, ta ei vaja seltskond Kui sa tahad midagi praktiseerida, praktiseeri üksindust, ole üksi, sest jumaliku leiad vaid üksi olles. Seni, kuni sa otsid teist, võid leida paljusid, kuid sa ei leia SEDA. Seni, kuni sa otsid teist, jooksed sa ära iseenda eest. Kõik teise otsingud on ärajooksmine enese eest.

Üksinduses on sul ebamugav olla. Sa otsid sõpra, lähed klubisse, lähed restorani, lähed kinno, lähed pühakotta - kus otsid teist. Teisega kohtudes võid sa vältida iseennast, endaga olles hakkab sul ebamugav. Sa oled iseendale igav. Sa ei või ennast taluda. Sa muudad iseennast rahutuks. Seetõttu otsid sa naist, meest, sünnitad lapsi - jätkad inimmassi suurendamist ja lähed selles ise kaduma.

Sa ei suuda elada üksi, sa ei suuda elada teisega. Sul on iseendaga igav, sa haarad teise, aga kui oled teise haaranud, on sul ka temaga igav. Kui sul on igav isegi iseendaga, kuidas sul siis teisega igav ei hakka? Mõtle selle üle - kui sa pole rahulolev iseendaga, kuidas saad sa olla rahulolev teisega? Kui sa ei suuda piisavalt armastada iseennast, et jääda iseendaga üksi, kuidas sa suudad siis piisavalt armastada teist, et olla temaga? 

Kui on olemas õnneks põhjus, pole sa oma õnne peremees. Peremees on see, kes hoiab käes õnne põhjust. 

Kui keegi sind kiidab, oled sa õnnelik; kui sinuga riieldakse, oled õnnetu. Teadvusta endale, et kui sind keegi kiidab, siis annad sellega talle võimu. Kui ta soovib, võib ta teha sind ka õnnetuks. 

Kui on olemas põhjus, on olemas ka sõltuvus. Nõnda kaotad sa vabaduse. Ainult see inimene on õnnelik, kelle õnne põhjus peitub tema enda sees, ta ei sõltu mitte kellestki teisest väljaspool, ta ei luni mitte kelleltki õnne, ta on leidnud kaevu, kust voolab tema sisemusse pidev vool. Sinu õnn on peidus sinu enda sees. Seni, kuni sa otsid seda väljastpoolt, saad sa nii õnne kui õnnetust. Lõppude-lõpuks sa avastad, et oled saanud pisut õnne ja palju kannatusi.

Seda võid sa mõista, et vaesed on õnnetud, kuid õnnetud on ka rikkad, rikka õnnetust on mõista raskem. Miks on nad õnnetud? Kui sul oleks kõike, kas oleksid siis õnnetu?

Sa ei mõista õnnetuse loomust. Vaene on õnnetu seetõttu, et ta on rahuldamata. Aga rikas on õnnetu sellepärast, et tema lootused on purunenud - ja ikkagi on ta rahuldamata. Rikka õnnetus on sügavam, kui vaese õnnetus. Rikas väärib enam kaastunnet, sest vaesele jääb vähemasti lootus. Rikka lootus on surnud. Vaene mõtleb: “Varem või hiljem ehitan endale maja ja siis saab kõik korda". Ta jätkab elamist selle lootusega, see lootus tirib teda edasi. Maailm püsib lootusel. Rikas ehitab lossi ning äkki avastab, et loss on valmis - mis edasi? Kõik unistused, mis tal lossi suhtes olid, jäävad teostamata. Ta on kaotanud suure osa elust seda lossi ehitades, töötas selle kallal päeval ja öösel, ei puhanud, ei tundnud rahu. Nüüd pole kaotatud aega võimalik tagasi saada, kuid ükski unistus ei täitunud.

Rikas inimene võib religioosseks muutuda isegi siis, kui ta on idioot: vähemalt suudab ta näha, et tal on olemas kõik ja kõigel sellel pole mingit tähtsust. Kui vaene inimene tahab olla religioosne, peab tal olema piisavalt arukust, et näha isegi nende asjade tühisust, mida ta veel saavutanud pole. Tal peab olema sügav ja läbinägev tunnetus.

 

Üks iidne lugu räägib: Üks talumees nägi, et temast jookseb mööda Jeesus. Ta küsis: "Kuhu lähed? Sa jooksed nii nagu ajaks sind taga lõvi või tiiger, kuid peale sinu pole kedagi. Keegi ei aja sind taga!" Kuid Jeesus jooksis nii kiiresti, et ei peatunud isegi vastuse jaoks. Inimene jooksis talle järele. Varsti ta jõudis Jeesusele järele ning küsis taas: "Kuule, miks sa jooksed? Kes sind taga ajab? Mida sa kardad? Ma tunnen sind - sa oled maa sool! Kes teeb sulle halba? Sa andsid silmad pimedatele, andsid kõrvad kurtidele. Ma olen kuulnud, et oled teinud mullast linde ja andsid neile elu ja nad lendasid taevasse; sa oled surnuid haudadest tagasi kutsunud, nad elustusid. Mida sa kardad? Kelle eest sa põgened? Kas siis see, mida ma kuulnud olen, pole tõsi?" "Sa oled kuulnud tõtt,"ütles Jeesus. "Ma olen see, kes käeviipega võib anda pimedatele nägemise, hingeõhuga - kuulmise kurtidele, kes loob elu isegi mudast ja muudab selle lindudeks, kes lendavad taevasse. Ma olen see, kelle kutse peale surnud elustuvad. Kuid ära peata mind! Lase mul minna!" "Kui oled see inimene, miks sa siis ära jooksed? Kelle eest sa jooksed?" - "Mind ajab taga idioot. Ma jooksen ära tema eest" Talumees hakkas naerma ja lausus: "Sa võid anda silmad pimedatele, kõrvad kurtidele, lood elu mullast, äratad surnuid ellu - miks sa siis oma jõudu ei rakenda selle idioodi suhtes?" "See ei õnnestu kunagi, vastas Jeesus, " ma olen proovinud kõike, kuid miski ei aita. See on võimatu. Teen ühte, kuid välja tuleb hoopis muu. Tahan saavutada ühte, kuid tulemus tuleb hoopis teistsugune." Siis talumees küsis: "Ütle mulle veel ühte ja ma lõpetan sinu peatamise. Kui oled saavutanud edu pimedatega ja kurtidega - kas siis idioot tõesti on hullem kui pime või kurt? Miks sinu vägi teda ei aita?" "On olemas põhjus," - teatas Jeesus, "pime tahab, et tema silmad saaksid terveks ja minu õnnistus aitab teda; kurt tahab, et tema kõrvad kuuleks ja surnu tahab olla elus; maa palub, et talle antaks elu. Mida iganes ma teen, nad aitavad mind. Idioot aga arvab, et teab juba kõike ja seetõttu pole ta valmis oma rumalusest väljuma."

Raamatutark on pime; ta pole mitte ainult pime, vaid ka rumal, sest isegi pimedal on võimalik silmi terveks ravida, kuid rumaluse vastu rohtu pole. Rumal on see, kes arvab, et teab kõike, tegelikult midagi teadmata. Ta pole valmis oma rumalusest loobuma. Kõik imed on võimatud, kui jutt käib idiootidest.

Seksuaalselt orienteeritud armastus  - see on trepi alumine aste, armastusele orienteeritud seks on aga trepi ülemine aste. Trepp on üks ja seesama, kuid vahe on suunas. Kui sa kedagi armastad sellepärast, et tahad rahuldada mingit soovi, siis on armastus ainult ettekääne, see pole tõeline. Sa oled keskendunud oma soovile. Ramakrishna ütles, et raisakull lendab küll taevas, kuid tema silmad on keskendunud prügimäele; tema silmad otsivad surnud rotti prügihunnikus. Ära mõtle, nähes raisakulli, et ta lendab väga kõrgel. Ükskõik kui kõrgel ta ka ei lendaks, tema tähelepanu on keskendunud argisele. Seksuaalselt orienteeritud armastus on kui raisakull taevas - tema silmad otsivad kärvanud rotti. Ta on valmis sellest rotist kinni haarama esimesel võimalusel.

Pea meeles, oluline on suund. Kõrgema seltskonnas isegi madalam kasvab. Madalama seltskonnas isegi kõrgem hakkab degradeeruma. Pea alati meeles seda, et sinu madalaim osa peab olema neeldunud kõrgema poolt, mitte aga vastupidi. Kõrgemate omaduste spekter peab olema piisavalt lai, et lülitada endasse ka madalamaid.

On üks iidne sufistlik lugu.

Imperaator jalutas metsas ja eksis. Kui ta nägi puu all magavat inimest, siis ta rõõmustas, kuna arvas, et ehk see näitab talle kätte kodutee. Kuid jõudes lähemale ta nägi, et see magab suu lahti ja parajasti roomab sinna sisse madu. Imperaator nägi veel vaid mao saba. Ta võttis piitsa ja hakkas meest piitsutama. Mees ärkas äkki ega suutnud midagi mõista. Ta hakkas karjuma: "Mida sa teed? Miks sa mind peksad? Mida halba olen ma sulle teinud? Jumal küll! Kui kuri inimene!" Imperaator sundis teda sööma maas vedelevaid mädanenud puuvilju. Ta ei peatunud ja kogu jõust peksis meest piitsaga. Inimene nuttis ja sõi, puuviljad olid mädanenud ja haisesid. Imperaator peksis teda nii tugevasti ning sellega sundis teda sööma nii palju puuvilju, et mees hakkas oksele. Kui ta oksendas, siis oksendas ta välja ka mao.

Kui see mees nägi madu, ta mõistis mis oli juhtunud. Ta kummardas imperaatori ees ja ütles: „Suurest kaastundest minu vastu sa peksid mind ja sundisid sööma mädanenud puuvilju, valasid minu verd. See on suur õnn. Jumal saatis su õigel hetkel, muidu oleksin ma surnud. Kuid ma tahan öelda üht: kui sa oleksid öelnud, et olen mao alla neelanud, et madu on minu sisse roninud, siis oleksin ma sind hakanud sõimama ja needma.” Imperaator vastas:

„Kui ma oleksin sulle öelnud, siis oleks madu kätte saada olnud võimatu. Sa oleksid hirmust surnud. Kuid peksust sa ei surnud. Kui ma oleksin sulle öelnud, et sa oled mao alla neelanud, poleks ma saanud sind sundida puuvilju sööma, sa oleksid minestanud ja sind poleks olnud võimalik päästa. Seetõttu pidin ma sundima end vaikima ja pidin sind peksma. Minu mureks oli vaid see, kuidas teha nii, et sa hakkaksid oksele.”

See lugu on ühe sufistliku vanasõna aluseks: "Parem omada arukat vaenlast, kui rumalat sõpra". Arukas vaenlane on parem kui rumal sõber. Imperaator oli arukas. Ta tundus olevat vaenlane, kuna käitus vägivaldselt, peksis inimest ja valas ta verd - kuid ta oli arukas. Isegi tema vägivald viis heade tulemusteni. Kui kõrval oleks olnud rumal sõber, oleks magaja surnud. Küsimus pole mitte sõpruses ega vaenus vaid arukuses. Arukuse laiemas kontekstis muutub isegi vaen tähenduslikuks, hinnaliseks, väärtuslikuks.

Sa võid korduvalt teha asju, mida teised loevad ebaõigeks, kuid sina tead, et need on õiged, kuna nad aitavad sind reisil, mis viib sind kõrgema juurde. Pole oluline, mida ütlevad teised, kas see on nende meelest õige või vale. Kui sa tead, et kõik, mida teed, on seotud kõrgema teadvusega, hirmu pole. Tegutse alati silmas pidades Jumalat, kuna pole olemas laiemat kontekst. Isegi siis, kui sa varastad teadvustades Jumalat, oled heategija. Ja isegi siis, kui sa teed häid tegusid selleks, et toita oma ego, muutub see patuks. Ära ole seotud vähema külge, ära ole seotud madalama külge. Madalam uputab su, kõrgem päästab su.

Kõikjal näed vaid seda, mida oled võimeline nägema. Kui vaatad teadlikult, siis näevad kõik asjad välja teistmoodi. Kujutle, et keegi solvab sind. Kohe tunned, et kui ta sind solvab, siis järelikult on ta halb, kuri inimene. Kuid kunagi, kui sama olukord juhtub uuesti ja sa vaatad sellele teadlikult, siis sa tead, et see inimene räägib tõtt. „See, mida ta minust räägib, on õige kirjeldus, mitte solvang. Ta ütles minu kohta „varas” ja ma tõepoolest olengi varas. Siis võid Sa kummardada ja puudutada ta jalgu: „Milline õnn, et me kohtusime. Sa näitasid mulle fakti - ma olen varas. Sa äratasid mind, sa lasid mul seda teadvustada. Ma tänan sind. Ja palun ole alati nii lahke minuga. Kui sa midagi märkad, palun ütle seda mulle.”

See, kes sinu puudusi paljastab on sõber, see, kes neid ignoreerib - vaenlane. Kuid praegu on sul teine määratlus: sa kutsud kedagi sõbraks siis, kui ta sinu puudusi peidab, sa kutsud kedagi vaenlaseks siis, kui too sinu puudusi näitab. 

Üks inimene hakkas surema: ta avas silmad ja küsis: „Kus on mu vanem poeg?” „Ta seisab sinu jalgade juures,” vastas naine. „Aga kus on mu noorem poeg?” Ka see seisis kõrval. Inimese silmad hakkasid sulguma, kõik hakkas pimenema ja järgmisel hetkel pidi ta surema. „Aga kus on kolmas poeg?” „Ära püüa tõusta,”  ütles naine, „ka tema on siin, istub sinust vasakul. Me oleme kõik siin.” Inimene muutus väga rahutuks. Ta tõusis istuli ja ütles: „Mida see kõik tähendab? Aga kes siis leti juurde jäi?”

Ta sureb! Ta küsib poegade kohta mitte selle pärast, et tahab, et nad tema kõrval oleksid. Tegelikult küsib ta hoopis seda, kas poelett on avatud või pidid nad selle kinni panema, et tema juurde koguneda. Kui lett on olnud kogu sinu elu sisuks, siis isegi surma hetkel saab sinu mõistuses olema lett ja on see loomulik. Surma hetkel tuleb pinnale vaid see, mida sa oled terve elu praktiseerinud. Surm aitab sellel, mis on sulle väärtuslik olnud, pinnale tõusta.

Püüdlus muutuda ilusaks on hea, kuid ta on võtnud vale suuna. Sa tahad olla ilus teiste silmis - see on vale suund. See on mittereligioosse inimese nägemisviis. Religioosne inimene tahab samuti olla ilus, kuid ta ei muretse teiste pärast. Ta sulgeb silmad ja vaatab sisemise kõiksuse ilule.

Elu selles kehas tundub olevat reaalne ainult seni, kuni silmad on suletud. Kui silmad avanevad, siis mõistad, milliseid mõistuse illusioone oled sa pidanud tõelisuseks. Kõik need on mõtete lained, lihtsalt mõtete vibreerimine - nad tulid ja lahkusid. Nüüd pole neist jäänud jälgegi, justkui oleks keegi vee peale kirjutanud. Vaevalt sa asud vee peale kirjutama, kui see ongi juba kadunud. Kui keha tundub sulle olevat reaalne, siis tundub olevat reaalne ka maailm. Mõlemad reaalsused käivad koos. Kui sa kahtled maailmas, siis kahtled sa ka keha reaalsuses, sest maailm - see on keha jätk. Kunagi sul enam keha pole - see on kindel. Vaid laine kahe tühjuse vahel, väike laine ja sa usud, et see laine on reaalne. Sa ei kahtle selles kunagi. Ja olemasolu, mis on kõikide nende lainete taga varjul - nimeta seda Jumalaks, nimeta seda hingeks, nimeta seda vabanemiseks - selles sa kahtled. Maailm sarnaneb hommikusele tähele. Ta ei jää kauaks; ta on kadumise piiril. Vaid üks teadvustamise viiv ja teda enam pole. Ja samamoodi kõik, mida oled sellise vaevaga saavutanud - on kadunud. Sa ei suuda siin end õieti sissegi seada, kui juba püüab sind surm.

Üks elu elatakse raamatute järgi, teine elutarkuse järgi. Raamatutest võid sa saada ideid, kuid mitte mõistmist. Mõistmine saadakse läbi elu halbade ja heade kogemuste. See ongi  teadmiste ja arukuse, mõtlemise ja mõistmise vahel erinevus. Kui Jumalat saaks kogeda läbi mõistmise, siis kõik vanad inimesed oleksid seda kogenud. Kui Jumalat oleks võimalik kogeda läbi mõtlemise, siis kõik mõtlejad oleksid seda kogenud. Kuid tundub, et seda ei koge ei vanakesed ega ka mõtlejad. Järelikult on vaja kolmandat - nägemist. Nägemiseni võib jõuda minnes mõtlemise ja mõistmise teed. Võib kasutada mõtlemist, võib kasutada mõistmist, kuid mõlemad on vaid nägemise saavutamise vahenditeks. 

Meister ei anna mõtteid. Ta ei anna mõistmist. Meister annab võime näha, ta annab silmad. Kuidas ta seda teeb? Meister annab sulle võimaluse nähe tema enda silmadega. Täpselt samuti, kui keegi tõstab lapse õlgadele ja ütleb: „Näed?” Laps näeb tema õlgadel istudes kaugele, maas seistes ei näe ta seda. Meister tõstab kõigepealt sind õlgadele ja annab võimaluse vaadata tema enda silmadega.

Näiteks, kui mina teiega räägin, siis ei räägi ma sellepärast, et sundida teid mõtlema. Mis sellest välja tuleb, kui sundida teid mõtlema? Teil on niigi liiga palju mõtteid. Kui ma teiega räägin, annan ma teile võimaluse vaadata minu silmadega. Ka see on nägemine, nii võib näha. Kui sa näed läbi minu silmade vaadates välgatust, siis loob see iha sinu silmades. Kui sul on kunagi võimalust näha kellegi silmade läbi, siis… teise silmad pole sinu omad, kuid nägemine, mis juhtub tänu kellegi teise silmadele, võib viia sinu oma silmade avanemiseni.

Mõista seda nii: see on nagu välk pimedal ööl. Sähvatab välk ja hetkeks näed sa kõike - teed, puid, mägesid. Ja siis on uuesti kõik pime. Kuid sa tead, et tee on olemas. Sa pead endiselt käsikaudu liikuma, pead endiselt otsima ja kukkumise hirm jääb endiselt alles, kuid vähemalt oled sa veendunud, et tee on olemas. Kui oled vaadanud läbi Meistri silmade, siis sinus tekib usaldus: tee on olemas. Kui sa elad meistri kõrval, siis tasapisi aroom täidab sinu ninasõõrmeid ja sa hakkad tundma, et see, mis on juhtunud temaga, võib juhtuda ka sinuga. Kõik, mis on võimalik ühele inimesele, on võimalik ka teisele.

Mõtlemine pole kunagi originaalne. Mõtlemine on alati vana ja vananenud. Mõtlemine pole kunagi uus ega saa uus olla. Kui ma palun sinult midagi niisugust, mida sa ei tea, kuidas siis hakkad sellest mõtlema? Mõtlemise jaoks on vajalik teada. Kui midagi on teada saadud, vaid siis võib mõtlemine alata. Kui sa aga juba tead, milleks siis mõelda? Mis mõtet on mõelda sellest, mida sa juba tead? Kuid tundmatust pole võimalik mõelda. Seetõttu sarnaneb mõtlemine mäluva härjaga: ta närib läbi allaneelatud rohtu, toob selle suhu tagasi. Midagi loed sa raamatust, midagi kuuled kelleltki ja nüüd mälud seda läbi. Kuid sellest ei sünni midagi uut. Jumalat pole võimalik tundma õppida. Sa ei suuda midagi teada saada mõtlemise abil. Tundmaõppimise tee käib läbi mitte-mõtlemise. Puhasta mõistus kõigest, mida mõistsid. Ole puhas, nagu peegel ja vaata maailmale näkku ilmaigasuguste mõistuse pinnal olevate kalamõteteta. Mis iganes peegeldub selles liikumatus peeglis, see on Jumala kuju.


Skype vahendusel nõustamise eelisteks on mugavus, vajadusel anonüümsus. Võimaldab kokku hoida nii aega  kui raha

.


Tänapäeva tingimustes, kus suurem osa inimesi kasutab internetti, on see ka lihtsalt kättesaadav.

Räägitu jääb ainult meie vahele.



nustamine Skype teel


Kontakt:

Email again: