Ajakiri Tervendaja, november 2010

Aive Antsov

Mis on karma?

Maare Kivivare, Eesti oma karmaraamatu „Karma – müüt või tegelikkus”, tunnistab, et küsimused, millele ta vastuseid kergesti ei leidnud, tekitasid karmateema vastu üha rohkem ja rohkem huvi. Tema raamat pakkus eestlaste lugemislaual suurt huvi, esimene trükitiraazh müüdi raamatulettidelt sooja saiana.

Kas karma uurimine on kuidagi seotud ka Su eluülesandega?

Pole oma eluülesande üle sellises kontekstis mõtisklenud. Pigem olen vaadanud laiemalt. Arvan, et küllap ikka on, sest need teemad pakuvad mulle ka laiemalt huvi.

Mis sai peamiseks ajendiks, miks karmateemaga tegelema hakkasid?

Olemuslikest küsimustest huvitudes jõudsin millalgi ka karmani. Karma olemus ja mõju jäid segasteks ning see tekitas hulganisti vastuseta küsimusi. Põhjalikumalt süvenedes avastasin, et erinevatest raamatutest loetud teooriad on üksteisega vastuolus ning ma ei osanud aru saada, mis tõene, mis mitte. Samas mõistsin, et karmaga seotud valdkond on meie elus väga oluline. Sest soovides elu mõista, ei saa sellest mööda minna ega üle hüpata.

Kas karma uurimine oli algusest peale edukas projekt?

Kui aus olla, siis kohe alguses minu arusaamispüüdlused sugugi vilja ei kandnud ning mingil hetkel otsustasin karma uurimisest isegi loobuda! Mõne kuu möödudes, vannis ligunedes, sain ootamatult teadmise: „Karma on mõte”. Koos lühisõnumiga tuli kaasa kogu teadmiste pakett! Tavapäraselt tõlgendatakse „karmat” kui tegu, aga minu sõnum ütles, et mõte ongi juba tegu, ja see teadmine loksutas paika nii põhjused, tagajärjed kui nende seosed.

Mis tundub karma teema puhul Sinu jaoks kõige huvitavam või olulisem?

Karma puhul on võrdväärselt olulised nii põhjused kui tagajärjed. Kui tagajärgedele piisavalt tähelepanu ei pööra, neid ei uuri, siis põhjusteni ei jõua. Tagajärjed on põhjuste poole osundavad teeviidad. Enamasti takerdume välistesse ilmingutesse: alkoholism, haigused, truudusetus, rahapuudus, võimetus suhteid luua ja hoida, ebarahuldav töö; probleemid nii kodus kui tööl – kõik need on vaid sümptomid ehk tagajärjed, kui tuua analoogia taimega, siis see on taime maapealne osa. Kuid põhjused on juurestikus, vahel ka juba seemnes. Me võime taime kasvu soodustamiseks välja mõelda igasuguseid kavalaid nippe: kasta ja väetada, tõrjuda umbrohtu, kahjureid ja haigusi, kuid kui juurestik on nõrk või vigastatud, siis on kõik meie ponnistused asjatud ja varem või hiljem tulevad vanad hädad taas tagasi, tekib uusigi.

Kuidas seda seostada inimeste eluga?

Hea uudis on, et sada protsenti ei saa me võrdlust taimega inimeste maailma üle tuua. Kui taimel on juuremädanik, siis on ta üldjuhul määratud kiirele surmale. Kuid inimestel on võimalused oma elu muuta, (kui probleeme on karmas) – jätaksin lause lõpu ära, sest probleemid on nii ehk teisiti  karmas, sest me elu on põhjus-tagajärg seoste rida. Paradoksaalne on, et just kannatused on uksed uude ellu, mitte taevast alla sadanud suur õnn.

Miks see nii on?

Saades midagi meeldivat, on muutused pigem välised ja kõik kannatusi põhjustavad sisemised põhjused jäävad alles. Alles kannatused ärgitavad meid küsima – miks? Kui selle teadmisega midagi ka ette võtta, siis tõenäoliselt suudame muuta oma elu. Kui me olukorda enda jaoks läbi ei analüüsi ja midagi ette ei võta, siis kannatused jätkuvad. Eriti oluliseks küsimuseks ongi – miks? Seetõttu tuleb pöörata pilk sissepoole, otsida vastuseid iseenda seest, sest teadupärast on kõik vastused meie sees ning väline elu vaid meie siseilma peegelduseks. Neil, kes pole enesevaatlustega tegelenud, on raske näha ja mõista, mis on see miski meie sees, mis tõmbab meie juurde joodikuid või päevavargaid, mis loob rahulolematust tööga või lähedastega, sünnitab haigusi, õnnetusi. Lihtsalt niisama ei tule miski meie juurde, ise tõmbame seda ligi ja enamasti ebateadlikult.

Kuidas nii?

Sest sageli ei loo kannatusi kannatused ise, vaid see, kuidas me kannatustele reageerime. See sõltub mõttemustritest. Enamasti pole meie masenduse põhjuseks teatav olukord, vaid meie mõtted sellest.

Kuidas tulevad Sulle karmaalased tarkused?

Tean, et kõik välised ilmingud on tagajärjed, ning seetõttu on tekkinud harjumus küsida endalt – mis selle põhjustas? Õnneks ei arva ma teadvat kõiki vastuseid, kuid tean, kust neid otsida. Kui oskan küsida, siis teadmine antakse.

Ja ikkagi – mis on karma, kui seda kirjeldada energeetiliselt?

Karmat võib võrrelda mustriga – psüühilise mustriga, mis on muutunud sõltuvuseks ja mis täielikult meie üle võimust võtab ning tekitab sundkäitumist, koob me elukangast. Me teame, mis on kindamuster või tapeedimuster, aga psüühilist mustrit ise enamasti näha ei oska, sestap keskendume välistele sümptomitele. Ja üritame väliste vahenditega oma elu korda seada, kuid see ei toimi, ei saagi toimida! Et majas korda luua, tuleb majja siseneda, mitte maja ümbrust korrastada.

Uuriks ka, kus karma asub: astraalkehas, kosmoses, hinges?

Jämedam, ehk materiaalne energia on lahutamatult läbipõimunud psüühilise ehk peenema energiaga. Raske on öelda, kus lõpeb üks ja algab teine. Kindel on, et see asub meie auras, kus loob meile ainuomase vibratsiooni. Oleme seotud ja läbi põimunud kõige olemasolevaga. Mulle meeldis, kuidas seda väljendas Sogyal Rinpoche „Tiibeti raamatus elust ja surmast”: „Kui vaadata lähemalt, siis ei ole mitte millelgi seesmiselt loomuomast olemasolu. Niisuguse sõltumatu olemasolu puudumist nimetataksegi tühjuseks. Võtkem näiteks puu. Kui öelda “puu”, mõeldakse tavaliselt üsna kindlat määratletud objekti; ning teataval tasemel, nagu ka laine puhul, ta seda ongi. Ent lähemal vaatlusel näeme, et lõppkokkuvõttes pole ka puul iseseisvat olemasolu. Järele mõeldes näeme, et see hajub iseäranis peeneks ja keerukaks seoste võrgustikuks, mis ulatub üle kogu Universumi. Lehtedele langev vihm, oksi kõigutav tuul, toitev maapind, aastaajad ja ilmad, kuu-, tähe- ja päikesevalgus – kõigil neil on selles puus oma osa. Veelgi enam puu üle järele mõeldes leiame, et kõik siin maailmas annab oma panuse, et puust saaks see, mis ta on. Me vastutame kõige eest, mida me teeme, ütleme või mõtleme, vastutame iseenda, kõigi teiste ja üldse kõigi asjade eest, kogu Universumi eest.” Paraku võib sageli näha, et vaimsel teel käijad, kes on nõus väitega, et nad vastutavad kõige ja kõigi eest, jätavad tähelepanuta ühe „pisiasja” – see vastutus toimib vaid läbi iseenda. Püütakse muuta välist reaalsust, siseilma muutmata.

Kuidas siis ikkagi vastutada?

Iseenda paremaks muutmine ei tähenda oma paremate omaduste eksponeerimist ning vastuvõetamatute omaduste eitamist või peitmist, vaid iseenda aktsepteerimist terviklikuna. Vastutus on ka peavalu kaasa toovate omaduste põhjuste otsimine ja vajadusel nende muutmine. Ja mitte viha, vaid armastuse läbi. Ma ei vihka oma „nurjatuid” osi. Kui ma armastan ennast, siis armastan ennast tervenisti, mitte osaliselt. Armastades vaid meelepärast, ei tunne me tegelikult armastust, sest armastus on nagu päike, mis soojendab võrdselt kõiki. Armastus ei ütle: „Sina oled vääritu, valetaja, mõrtsukas, varganägu – sa pole armastust väärt!” Armastus ei vali objekti, ainult kiindumus valib.

Mis on eelmiste elude karma?

Eelmiste elude karmaks võime kutsuda seda pagasit, millega inimene sünnib: sugu, välimus, anded, iseloom, mis iseenesest on muster, sest tingib teatud mõtlemis- ja käitumisviise. Sünnihetkest alates õpetavad vanemad meile kas kavatsetult või ilma seda teadvustamata,  kuidas tunda, mõelda ja käituda. Kõik need käsud ja keelud, uskumused ja põhimõtted vermivad uusi mustreid ehk tingitusi. Need uskumused pole meie omad ja ehkki nad aitavad meil ühiskonnas hakkama saada, võivad osad neist hilisematel eluperioodidel osutuda kasututeks. Usume teatud asju lihtsalt seetõttu, et meid on kasvatatud neid uskuma. Me mõtted käivad sissetallatud radu. Neist mõjudest vabaneda pole lihtne. Tassime oma kompse läbi elu kaasas justkui kallisvara, kuid tarbetu koorem ei lase meil tunda end vabalt ja rõõmsalt. Enne oma elu loomist peame looma iseenda. Küps inimene tunneb vajadust elada oma vajadustest lähtuvalt ning võtab ette oma pagasi inventuuri, ajapikku kõrvaldab mittevajaliku.

Kas osadel inimestel on negatiivne karma suurem, osadel väiksem?

Negatiivne ja positiivne ehk kurjus ja headus on suhtumise küsimused, need pole absoluutsed. Kui mõni asi tundub olevat negatiivne, siis on see nii meie seisukohast, aga mitte üldiselt. Liiga sageli tembeldame halvaks ja kurjaks asju, millest me ei saa aru või vaatame neid vaid oma mätta otsast. Olukorrad on sellised, nagu nad on. Meie ise värvime need mustaks või valgeks.

Mida siiski teha, kui on negatiivsed olukorrad, mis ehk tingitud negatiivsest karmast?

Jah, osad inimesed on rohkem tingitud kui teised. Olukordadega, mida ei saa muuta, tuleb aga leppida. Keskenduda tuleks sellele, mida muuta saab, ja seda on alati. Halvaks nimetatu on meie õppetunnid ja teeviidad tegelemist vajavatele probleemide suunas. Heaks kutsutu on ka õppetunnid. Kuid kas ülemäära hellitav lapsevanem on pikemas perspektiivis vaadatuna hea või halb? Aga range vanem? Kõik oleneb.

Mis siiski on negatiivne karma ja mis on positiivne karma? Neid saab ju laiemalt lahti seletada?

Minu nägemuse järgi kõik, mis soodustab meie arengut, on positiivne, ning see, mis ei soodusta – negatiivne. Ehk tavaarusaamade järgi „hea” ei pruugi laiemas kontekstis seda olla, ja vastupidi. Ja ühest vastust pole. Siiski võime küsida – mis loob negatiivset ja mis positiivset karmat, ehk mis loob rahuldustpakkuvat või õnnetut elu? Halba karmat loob kõik, mis häirib meie tasakaalu. Hirm, viha, kurbus, ärevus mõjuvad meie kehale laastavalt ja haigusi tekitavalt, sest need tunded kahjustavad immuunsüsteemi ning meie kogu keha toimimist. Meie viha toob ellu veel suuremat viha, kurbus – kurbust, hirm – hirmu ja nii ei pääsegi nõiaringist. Pääsemiseks tuleks oma tundeid teadvustada. See polegi nii lihtne, sest sageli on inimese negatiivsus peidetud ja ta ise ei taju, mida maailma saadab.

Elujaatavad tunded aga tugevdavad meie immuunsüsteemi ja mõjuvad tervendavalt, jõudu andvalt. Kui oleme tasakaalus, siis saadame maailma elamise rõõmu ja tänu kõige olemasoleva eest. Alati võiks ju olla paremini, kuid kui me ei keskendu halvale, vaid oleme tänulikud selle eest, mis on hästi, siis toomegi oma mõtetega maailma valgust.

Kuidas oma karmat muuta saab?

Mõtted on sageli tabamatud. Tunded on lihtsamalt tajutavad ja seetõttu on nad enese tundmaõppimisel abiks, sest tunded on keha reaktsioon mõtetele. Jälgides oma tundeid, saame aimu oma mõtete värvingust – kas need on elujaatavad või eitavad. Kes tahab oma elu muuta, peaks kõigepealt uurima oma kaasaskantava pagasi sisu. Kui oleme füüsiliselt terved, meil on rahuldavad suhted teiste inimestega ja meie elu on meie enda jaoks tähenduslik, see on mõtestatud, kui meie vanemad olid õnnelikud, siis on meile kodunt eluteele kaasa antud mugav, kõike vajaminevat sisaldav reisikott, millega on kerge oma teed käia. Kui aga vanemad olid õnnetud, kui nad pole suutnud ennast oma elus teostada, on haiged või pahurad, siis võib kindel olla, et ka meile on kaasa pakitud palju mittevajalikku. Enamasti me ise ei oska tarbetut näha, sest see on osa meist. Kõige tõhusamat abi suudab muidugi anda asjatundja, kes on peegli eest ning pöörab tähelepanu ebakonstruktiivsetele mõttemustritele, näitab neid ja aitab lahti päästa. Kui vabastame minevikku kinni jäänud energia, siis vabastame elujõu. Muidugi võib proovida ka iseseisvalt hakkama saada, kuid seda vaid teatud piirini, sest meis on küllalt seda, mida me ei näe. Mustrid ehk tingitused on enamasti alateadvuses ja nendeni on sageli võimatu läbi vestluse või analüüsi jõuda. Appi tulevad sellised tehnikad, mis ammutavad infot otse alateadvusest.

Kas võid tuua näiteid elust, kus probleemide põhjus on olnud karmaline?

Ma ei tea ühtki mittekarmilist probleemide põhjust.

Kuidas inimene tunneb ära: selle inimesega on tal karmaline suhe, või selle olukorra suhtes on vaja karmast midagi teadvustada?

Kui mõni inimene või olukord tekitab tugevaid emotsioone ning see kordub erinevates variantides, siis on meie sees mingid maetud tunded, mis sääraseid olukordi ligi tõmbavad. Sageli ei taha me nende probleemidega tegeleda ning püüame nende eest ära joosta või ignoreerida. Kuid see ei aita, sest need jäävadki korduma seni, kuni me enda sees põhjusteni jõuame ja lahendame. Teised inimesed ja olukorrad pole meie tunnete põhjuseks, need on vaid stiimulid. Ennast tundma õppides avastame meile halvasti mõjuvad seaduspärasused.

Inimene on teatavasti tervik: kui meis on positiivne osa, siis kindlasti on ka negatiivne. Iseenda varjatud osi näeme teistes. Võib kindel olla, et kui keegi näeb teises kadedust, kurjust, lohakust, valelikkust ja eriti kui need teiste inimeste omadused ärritavad teda, siis on need ta enda omadused. Kui me teistes neid omadusi näeme, aga see ei tekita meis emotsioone, siis pole need meile probleemiks ja meil pole vajadust neid iseenda seest otsida. Kindel on, et teist inimest me muuta ei saa ja ainsaks võimaluseks probleemidest vabanemiseks on muuta iseennast, et me ei tõmbaks enam ebasoovitavaid olukordi ligi.

Kas karma määrab inimeste vahelisi suhteid?

Karma määrabki. Erinevad mustrid ei pruugi omavahel sobida. Mõnesid annab sobitada, teisi polegi vaja. Vägisi sobitamine toob muret ja lõpuks ikkagi asja ei saa. Paarisuhetes on kõige olulisem sarnane maailmavaade. Iga inimene näeb maailma pisut isemoodi, läbi oma uskumuste süsteemi. Sügavamad seosed tekivad inimestega, kellega elame sarnases reaalsuses, kellega meil on sarnane „tõde”. Kui kahe inimese tõed on erinevad, siis elavad nad erinevas reaalsuses ja neil ei teki sidet, nad ei saa üksteisest aru ega mõista toimimise tagamaid. Olen küllalt tihti näinud, et kui üks abikaasadest hakkab tegelema vaimse enesearendamisega, teine aga ei pea seda vajalikuks, siis läheb suhe lõhki. Ühtäkki hakkavad nad rääkima justkui erinevates keeltes, neil on erinevad vajadused, erinevad arusaamad ning üldjuhul ei pea sellele suhted vastu. 

Kas karma poolt on määratud inimese elus ka töö või mõned muud sotsiaalsed tegurid, mis inimese elu loovad?

Kõik on karma poolt määratud, sest karma on tingitus meie uskumustest, ja me tegutseme oma uskumustele vastavalt – nii loomegi elu. See, mida tulevik toob, sõltub sellest, kuidas oma tegemisi teeme, mis aga omakorda sõltub sellest, millisena maailma näeme, ja see omakorda sõltub me tänasest teadvuse seisundist. Kui sisemisel tasandil ennast ei muuda, taasloome ikka ja jälle praeguse olukorra veidi muudetud versioone. Teate ju küll lugusid miljoneid võitnud inimestest, kes mõne aja pärast on vahel hullemaski seisus kui enne lotovõitu. Kui muutused on vaid välised, siis pole need püsivad.

Millisena oled tunnetanud iseenda karmat?

Minu karmat, nagu iga teisegi inimese oma, loob minu maailmavaade ehk uskumuste süsteem. Vahel viskavad vingerpusse need alateadlikud mõttemustrid, mida ma veel pole osanud üles leida. Tegelen otsingutega päevast päeva läbi spontaansete reaktsioonide analüüsimise. Õnneks avastamist veel on. Meie elu kujuneb selliseks nagu usume selle kujunevat, mitte nagu arvame uskuvat ja ütleme end uskuvat, vaid tõepoolest usume ja usku näitavad meie teod. Kui ütleme uskuvat, aga tegutseme teisiti, siis on tegu enesepettusega. Enamasti ei tee me seda teadlikult – vahel tingib seda meie kasvatus, vahel meeldida tahtmine, tahtmine olla teiste silmis eriline või olla nagu keegi teine, keda imetletakse. Kõige hullem, mida üks inimene enda kohta öelda saab, on et ta tahab olla selline nagu keegi teine.

Mina usun, et parim seisund on tasakaal ehk hingerahu, kus aktsepteeritakse end sellisena nagu ollakse, mis ei tähenda, et kitsaskohti ei peaks parandama, ennast arendama. Samas olen tänulik selle eest, mis mul on ja kes ma olen. Olen eluga rahul. Ei muretse homse pärast, sest esiteks, muretsemine ei aita, tekitab negatiivset energeetikat, mis muresid ligi tõmbabki; teiseks püüan anda elus oma parima ja küllap siis lähebki kõik hästi, usaldan elu. Mind huvitavad inimesed ja elu üldse, tahan teada, kuidas maailm toimib. Põnev on avastada.

Kas Sa usud nagu paljud teadjainimesed, et juhuseid ei ole?

Ma ei usu juhustesse – kõik  juhtub millegi pärast, kõigel on mõte. Juhuseid näeme vaid siis, kui me ei oska näha piisavalt kaugele. Tean, et olen oma õnne sepp. Mina valin. Ma ei tee midagi, mis ei rõõmusta mu südant. Ei mõtle sellele, mida inimesed minust arvavad. Usun, et kõige aluseks on teadvus, mis läbistab kõike. Usun, et igaüks ise annab oma elule mõtte.

Milline on eestlaste karma?

Ma ei ole uurinud suurte gruppide karmat, olen pigem huvitunud üksikisikutest. Eestlaste karma loovad need tõekspidamised, mille najal meid on kasvatatud. See, kuidas meid on õpetatud maailma tajuma, üldised stambid. Kes aga mõtestavad oma elu ise, on eestlaste karmast suhteliselt vabad – maailmakodanikud. Nii on see kõikide riikide ja rahvastega. Kõikides paikades on omaenda hingus, isegi õhk erineva energeetikaga. Kõik, kes on reisinud, on seda kindlasti kogenud. Igas piirkonnas on oma tavad ja arusaamad, mis loovad üldtunnustatud ja järgitavaid mõttemustreid. Kuna poliitikud kasutavad inimeste alateadlikku painduvust ja kohanemist oma eesmärkide saavutamiseks ära, siis ma ei usu, et riiklikud struktuurid hakkavad kunagi vaimset arengut soodustama ja toetama. Üksikisiku seisukohast on vaimne enesearendamine vabastav, rahuldustpakkuva elu alus. Kuid riik vajab kuulekaid ja mõjutatavaid inimesi. Sest kui inimesed mõtlevad oma peaga ning lähtuvad elus omaenda sisemisest eetikast, pole nendega enam võimalik manipuleerida, sundida neid tegutsema oma tõekspidamiste vastaselt.

Kas võiksid mõnda toredat vaimset kogemust enda elust kirjeldada?

Öeldakse, et grupil on grupi jõud. Jõud võimendub ja seda kutsutakse sünergiaks. Just seetõttu tehakse vaimseid praktikaid sageli grupis. Igale grupiliikmele on toime individuaalne ning sõltub selle inimese vastuvõtlikkusest, valmisolekust, kogemise soovist. Raske on mingeid praktikaid eraldi välja tuua, neid on olnud palju ning iga kord olen saanud erinevaid teadmisi ja kogemisi. Enamasti viiakse praktikaid läbi muutunud teadvuseseisundis ehk teiste sõnadega teistsuguses reaalsuses, kus laineid valiv nupp on keeratud tavapärasest teistsugusele sagedusele, mis tähendab, et väliselt pole nad üldjuhul nii atraktiivsed kui seesmiselt. Vägevad on olnud šamanistlikud praktikad, aga ka meditatsioonid, rituaalid, tervendamise praktikad. Põnevad on ülivõimeid arendavad harjutused.

Mida pead oma elus oluliseks?

Oluliseks pean enesearendamist, ja õnneks on see põnev tegevus. Pean ennast müstikuks.  Väärtustan pidevat ja sihipärast liikumist oma teel. Olulised on suhted, mitte ainult inimestega, vaid kogu maailma mitmekesisusega. Jagamisvajadus on suur ja ma ei oska rõõmu tunda vaid iseendale hoitust: teadmised vajavad jagamist, sest muidu lähevad need kopitama ja ei täiene, pidev voolamine on oluline. Olen õnnelik, sest minu kõrval on inimene, kellega jagame ühist maailma ja vaatame ühes suunas. Inimestes väärtustan ehedust ehk seda, kui inimene mitte ei püüa näida, vaid on. Hindan teada tahtmise kihku, julgust astuda tundmatusse ja katsetada, loomingulisust igapäevaelus, iseseisvat mõtlemisvõimet, enese arendamissoovi ja tahet olla pidevas muutumises.

Millega hetkel konkreetselt tegeled?

Olen psühho- ja hüpnoterapeut ning minu tegevus on seotud inimeste aitamisega. See on ikka seesama tegelemine karmaga, ehkki teisel tasandil.

Kuidas seletad lahti tervendamise mõiste? Kuidas saad aidata inimesi?

Tervendamine tähendab terviklikkuse taastamist. Probleemid tekivad sellest, et teatud isiksuse osi me idealiseerime ülearu, osad surume alla ja peidame ära, aga osi me ei tunnegi. Kui oleme terviklikud, siis aktsepteerime end tervenisti, mitte osaliselt – nii saab energia meis vabalt voolata, oleme tervemad.

Minu poole tasub pöörduda: kui vaevab lahendamata, sügavalt häiriv emotsionaalne, psühholoogiline ja vaimne stress; kui elu kontrollivad negatiivsed uskumussüsteemid; kui ei suudeta pakkuda või vastu võtta armastust; kui ei suudeta eristada tõsiseid muresid vähem tõsistest; kui ei tunta elust rõõmu jne. Kogu rahulolematus algab seestpoolt, kui meie sisemus ja väline maailm on omavahel vastuolus, pidevas võitluses, aga mitte harmoonias. Seetõttu kõikide murede lahendamise võti ongi meie psüühikas ning sealt tulekski alustada. Kui oleme oma eluga rahul, siis on ka maailm parem paik elamiseks.

Tegelikult inimesed ju natuke pelgavad hüpnoosi. Kuidas Sina seda kasutad?

Nagu juba eelpool juttu oli, on need nöörid, mis salamisi meie tegemisi ühes või teises suunas tõmbavad, peidus alateadvuses. Alateadvus on see pime koht, millest me midagi ei tea ja milleni teadvuse valgus ei ulatu. Tunded ja mõtted tuleb teha nähtavaks, tuua need oma mõõtkavasse, alles siis saame nendega tegeleda. Selles tulebki appi hüpnoteraapia. Hüpnoosi ümber on meil palju segadust. Arvatakse, et hüpnoosi abil saab inimest sundida ütlema ja tegema midagi sellist, mida ta teha ei taha. Tuleb eristada lavahüpnoosi, millel on meelelahutuslik otstarve, ja eristada hüpnoteraapiat. Hüpnoosis pole midagi hirmsat ega salapärast. Alateadvus räägib meiega sümbolite keeles ning saadud infot ei saa võtta otse, vaid tuleb tõlgendada. Sümbolid ongi kõige efektiivsem viis jõuda põhjuseni. Sümbolitega töötades saame teavet, milleni me teiste vahenditega ei suuda jõuda. See protsess on huvitav ja kasulik nii mulle kui kliendile. Peale hüpnoosi kasutan sümbolitega töötamiseks ka muinasjutte ja spetsiaalseid kaarte, mis võimaldavad inimese varjatud osadele pilku heita.

Miks ja kuidas kirjutasid raamatu karmast? Mida selle raamatu kirjutamine Sulle kinkis ja juurde andis?

Raamatut kirjutama ajendas mind jagamissoov. Mõtteid ja teadmisi kogunes, kahju oli neid vaid endale hoida. Kui mingi teema väga huvitab, aitab kirjutamine mõtteid selgemaks ja arusaadavamaks teha. Algmaterjali kogunes umbes kolm korda rohkem, kui raamatusse pääses. Kuid aeg on edasi läinud, tulnud uued teadmised, ja kui praegu peaksin samal teemal raamatu kirjutama, siis tuleks see hoopis teistsugune. Õnneks! See tähendab, et ma pole ühele kohale tammuma jäänud. Põhilised seisukohad pole küll muutunud, kuid teadmised on muutunud ühtaegu nii laiemaks kui sügavamaks.

Raamat on olnud edukas. Esimene trükk müüdi kiiresti läbi ja praegu on müügil teine trükk. Südame teeb soojaks, et nii paljudel lugejatel on olnud tahtmist mulle oma tänu avaldada. Poleks arvanudki, et minu tööd nii kõrgelt väärtustatakse. Innustav on teada, et see töö on olnud vajalik. Kahjuks olen ajanappuses lugejate kirjadele vastamisega hätta jäänud, sest ei taha seda ülejala teha ja süvenemiseks ei jää mahti. Kes aga tahab minuga kohtumist kokku leppida, saab teha seda aadressil: naumi@hot.ee.

Nagu suur osa vaimseid inimesi, armastan ka mina oma tööd. See pakub palju avastamisrõõmu ja rahulolu. Aga ma ei saa sekkuda teiste inimeste ellu enne, kui mulle selleks luba antakse ja ollakse ise valmis aktiivselt oma muredega tegelema.



Skype vahendusel nõustamise eelisteks on mugavus, vajadusel anonüümsus. Võimaldab kokku hoida nii aega  kui raha

.


Tänapäeva tingimustes, kus suurem osa inimesi kasutab internetti, on see ka lihtsalt kättesaadav.

Räägitu jääb ainult meie vahele.



nustamine Skype teel


Kontakt:

Email again: