Ajakiri Naised

Karmauurija: karmast vabaneda ei saa!

Aive Antsov 21.04.2010

Kodumaise karmaraamatu autor Maare Kivivare on inimpsüühikat ja hingemaailma aastakümneid tundma õppinud. Teadmised elu varjatud seostest – teisisõnu teadmised karmast – ei tulnud temani kergelt, vaid läbi pikkade otsingute.

Saladuselooriga kaetud teemade kohta hakkas Maare lugema juba üle kahekümne aasta tagasi. Kümme aastat tagasi oli ta elus raske periood: firma pankrotis, ei raha ega peret, kõik paistis tühi ja mõttetu. Käes oli täiemõõduline identiteedikriis. Polnud enam millelegi ega kellelegi toetuda. “Alles hiljem olen õppinud kriise armastama, sest just siis on võimalik alustada uut ja rahuldust pakkuvamat elu,” leiab naine nüüd minevikule teadlikuna tagasi vaadates.

Tol perioodil, mil naine otsis pingsalt elule uut mõtet, sattus ta ühte enesearenguga tegelevasse rühma, kust sai alguse huvitavate ja fantaasiat ergutavate praktikate katsetamine. Selgeltnägemine, levitatsioon, maagia, energiate nägemine, tunnetamine ja suunamine, energeetiline tervendamine – see haaras ta meeli. Nagu ka meditatsioon, šamanism, psühholoogia. Šamanismirännakuid ja -rituaale proovides “kolas” naine teistes maailmades.
“Ajapikku hakkasid enam huvi pakkuma eksistentsiaalsed küsimused: milline on elu eesmärk, maailma ülesehitus ja kuidas see toimib. Kas ja kuivõrd on võimalik oma elu üldse juhtida? Samasse teemaringi kuulusid karmaga seotud küsimused,” meenutab Maare teekonna algust. “Küsisin targematelt, lugesin mitmeid raamatuid. Mida rohkem uurisin, seda vastuolulisemaks ja segasemaks karma mõiste ja toime muutus.”
Maare sattus taas seisu, kus mägi ees ja mööda ei saa. Ta jättis karmateema sinnapaika. Aga mitte kauaks. Ühel ilusal päeval tekkis täiesti iseenesest sisemine “valgustumine”, mõttevälgatus, mis talle karma olemuse lahti selgitas.

Mis on karma?
 
Lihtsalt seletades on karma põhjuse ja tagajärje seadus. Mida külvad, seda lõikad. Nii selgitab Maare ja nii on öelnud enne teda mitmed ja mitmed teadjainimesed. Karma mõistmise muudab aga keeruliseks asjaolu, et raske on aru saada, mida me peame põhjuseks.
“Kui võtame põhjuseks tegutsemise, tekib kohe küsimus: millised tagajärjed on vihkavate mõtetega tehtud heateol?” arutleb naine. “Selle pähkli katkihammustamiseks on vaja vastus saada küsimusele: kumb on enne, kas mõte või tegu? Loomulikult mõte. Siit ka arusaamine, et just mõtted on need, mis meie karmat loovad, mitte niivõrd teod.”
Maare usub, et kui inimene teeb halba kogemata, endale teadvustamata, siis ta endale halba ligi ei tõmba. Kui aga keegi teeb kurje mõtteid mõeldes häid tegusid, on tagajärjed kurvad. Kindlasti olete kohanud inimesi, kes on justkui üdini head, kuid ikka tabavad neid erinevad saatuselöögid. Karmast teadlik Maare selgitab, et enamasti on sedasorti “heategude” taga, mis saavad karistatud, ka omakasupüüdlikud taotlused.
Iga inimene loob oma karma ise, oma mõtetega, ja sageli on tegu alateadliku protsessiga. “Me ei sünni siia ilma puhta lehena,” teab karmauurija. “Sündides on kaasas teatavad eeldused ja kalduvused. Perekond, ühiskond vormivad meid ka. Suguvõsades või perekondades võib täheldada sarnaseid elusaatusi, mille kohta öeldakse suguvõsa karma.”
Suguvõsa karma on suguvõsas juurdunud ja põlvest põlve edasi antavad mõttemustrid, mis loovad sarnaseid saatusi. Kuigi on igasuguseid koolkondi, mis pakuvad inimesele karmast vabanemist, väidab Maare, et karmast ei saa vabaneda. Igale teole järgneb alati tagajärg. “Kuid oma tulevikukarmat saame läbi olevikuhetke muuta. Selles seisnebki enesearendamise mõte. Läbi olevikuhetke saame katkestada ka suguvõsa karma ahela.”

Mitu erinevat Cleopatrat

“Kuigi kipun uskuma reinkarnatsiooni, mul endal vettpidavad kogemused puuduvad,” tunnistab Maare ausalt. “Ei tahaks spekuleerida.” Maare teada on olemas kahesuguseid teooriaid. Üks teooria ütleb, et oleme Maa peale kehastunud õppimiseks ning õppimine hõlmab igasuguseid olukordi, ka erinevate sugude kogemist. “Küllap kehastumegi vahel naiseks, vahel meheks. Lõputu kehastumiste rida, mille katkestab valgustumine.”
Teine teooria naiseks-meheks kehastumise kohta ütleb seda, et kehast lahkudes satub hing justkui suurde supipotti, kus kõik kogemused segatakse ja iga sündiv inimene saab oma portsu segatud teadvusest. “Selle teooria kasuks räägib asjaolu, et regressiooniteraapias, kus minnakse ajas tagasi, ka eelmistesse eludesse, kogevad mitmed inimesed, et on eelmises elus olnud Cleopatrad, ja tunnen ka mitmeid Caesareid.”
Maare usub, et me kõik oleme oma elu loojad, aga luua saab vaid siis, kui mõistame neid reegleid, mille läbi loomine toimub. Loomises on karma oluline lüli. “Kuni me loomise seaduspärasusi ei mõista, toimime me huupi, katse-eksituse meetodil. Kord näkkab, kord mitte. Aga lahendusi on vaja otsida enda seest.”

Kohtas ennast lae all

Maare ellu on jagunud palju erinevaid müstilisi kogemisi. Üks näide. “Meil on keha ja meil on teadvus. Aastaid tagasi, afektiseisundis, irdus minu teadvus kehast. Keset ägedat toimetamist nägin äkki iseennast lae alt nurgast – teadvus vaatas pealt, kuidas ringi rahmeldasin. Selle kohta võib tõesti öelda, et “läksin endast välja”. Mingeid kehalisi mälestusi pole ja kõike, mida mäletan, mäletan vaid lae alt jälgides.”
Aeg-ajalt näeb ta inimeste ümber liikuvaid erinevaid energeetilisi moodustisi: täppe, kerasid, pilvi jne. “Olen mõnel korral näinud salapäraseid nähtusi, mida ei oska kuhugi liigitada. Nad liiguvad üsna kiiresti, kuid mitte ka nii kiiresti, et näha ei jõuaks. Nii aeglased nad aga ka pole, et end pikemalt vaadelda laseks. Kui on teoksil mingid vaimsed ettevõtmised või rituaalid, on nad kohe platsis. Sellised ettevõtmised tõmbavad neid.”
Kerakujulisi energiamoodustisi kutsutakse orbideks. Kui orb üle toa hõljub, jõuab pilguga jälgida. Orbe on Maarel õnnestunud kogemata ka pildistada. “Minu praeguses kodus eriti palju nähtusi ringi ei kola, aga kunagi elasin paar kuud Tartus Eerikal, Tõnissoni mõisaks kutsutud majas, kus kõigist neist nähtustest lausa kubiseb.”
Ta elas seal teisel korrusel. Esimese korruse pani ööseks valve alla, aga ei läinud ühtki ööd mööda, kui valvemeeskond poleks kohale sõitnud. Miski liikus majas. “Iga kord üks ja sama – mitte midagi polnud näha, kedagi polnud, kuid stsenaarium kordus ööst öösse. Uksed avanesid vaatamata sellele, et käisid korralikult ja tugevalt kinni. Sammud koridoris, suur puust trepinupp kukkus iseenesest kolinal maha… Seal elamine oli päris närvesööv. Paar korda jäid mõned inimesed alla korrusele ööbima, kuid rohkem nad seda teha ei tahtnud.”

Suhtleb sipelgate ja puudega

Maare usub, et loodusel on teadvus. Kunagi, kolmkümmend aastat tagasi, käis ta kõrbematkadel, liialdas päevitamisega ja näole tekkisid pigmendilaigud. Naine käis kõikjal abi otsimas, kasutas erinevaid salve, aga igal kevadel, kui päike heledalt paistma hakkas, läks nägu ikka laiguliseks.
“Miski ei aidanud – iga suve lõpus nägin välja kui tont. Kevadeti torisesin, et jälle see päike. Selline trall jätkus aastaid, kuni seitse aastat tagasi, ilusal kevadpäeval, kui päike jälle lõõskas, otsustasin päiksega suhelda. Loomulikult ei vehkinud ma kätega ega hõiganud talle tervitusi. Istusin ja keskendusin päiksele, palusin kenasti, et ta mulle pigmendilaike ei tekitaks. Sellest ajast saati pole mul laike olnud,” kõneleb Maare.
Kümme aastat tagasi elas ta omaette väikeses korteris, kui äkki ühel päeval avastas, et terve elamine on vaaraosipelgaid täis. Neid oli vannitoas ja köögis, raamaturiiulis ja kapis pesu sees, sibasid ringi isegi arvutiklaviatuuri vahel. Mida teha?
“Neid oli liiga palju selleks, et mürgiga peletada. Istusin siis toolile ja kujustasin ühe sipelga suureks ning vestlesin temaga. Rääkisin, et olge palun nii kenad ja minge kuhugi mujale, muidu olen sunnitud karmid abinõud tarvitusele võtma.” Sipelgas noogutas, aga midagi ei vastanud. Ja ära nad ka ei kadunud. Esimene suhtlemine tundus täielik läbikukkumine, aga naine proovis siiski veel kord. “Toimisin samuti nagu eelmiselgi korral – kujustasin, seletasin ja ähvardasin meetmeid tarvitusele võtta. Järgmisel päeval oli plats puhas.”
Kunagi osales naine loodusretkel, kus oli ülesanne suhelda metsavaimudega. Rahvast oli palju, käratseti, hõiguti. “Ma ei suutnud kuulda omi mõtteidki, rääkimata vaimudega suhtlemisest. Eemaldusin teistest. Oli öö, pime, vaid kuu valgustas õige õrnalt, eemalt kostis kaaslaste hääli. Olin valmis metsavaimudega suhtlema, aga ei teadnud, kuidas. Mõtlesin, et prooviks esialgu puuga suhelda. Sirutasingi peod ette, otse minu ees seisva puu poole. Hakkasin sellele tasapisi keskendunult lähenema. Siis juhtus midagi ootamatut – puukoor oleks justkui avanenud ja sealt paistsid punaselt hõõguvad söed. Söed need muidugi polnud, aga asi nägi välja just nii. Ehmatasin ja hüppasin eemale. Esialgu arvasin, et küllap oli meelepete. Eemalt paistis puu nagu puu ikka. Katsetasin veel kord. Jälle sama lugu. Kümmekond korda lähendasin tüvele oma pihke ja sealt hakkasid paistma söed, kui peod eemale tõmbasin, oli kõik tavapärane. Ei tea siiani, mis see oli, ja kuskilt kirjandusest pole ka juhtunud midagi taolist lugema. Võib ju uskuda, et see oli puu süda.”

Eesti kogukaima karmaraamatu autor

Pärast pikemat avastamisretke karmamaailma kirjutas Maare raamatu pealkirjaga “Karma – müüt või tegelikkus”. Maare kirjutas seda kogukat taiest kokku viis aastat, vahepausidega.
“Mul on kombeks teadasaamisi ja äratundmisi üles kirjutada. Ühel hetkel sai üks kaust täis, siis teine. Lugesin üle ja arvasin, et need märkmed võivad teistelegi huvi pakkuda. Minu jaoks on jagamissoov oluline, see on vajadus,” selgitab naine.
Karmaga tegeleb Maare ka praegu – psühhoterapeudina. “Olen ise paksust ja vedelast läbi käinud. Seetõttu tean, mida abiotsijatega ette võtta. Mu töö ongi mu põhiline kirg, hobi ja kutsumus,” ütleb ta. “Millegipärast on kujunenud väärarusaam, et psühhoterapeudi poole pöörduvad psüühiliselt haiged. Tegelikult vastupidi. Et mitte oma murede koorma all hulluks minna, on vaja aeg-ajalt end laadida, elujuhtumitele teise kandi pealt vaadata.”
Maare on loominguline inimene ja väärtustab seetõttu omanäolisust, mida ta argielus väljendab riietuse valikul ja kodukujunduses. Temas on puhteestlaslik oskus kasutada heegelnõela, vardaid ja õmblusmasinat, puhuti võtab ta ette isegi tikkimistöö. “Armastan kogeda uusi ja huvitavaid maitseid. Leemekulbi liigutamine ja ka küpsetamine pole mulle võõras tegevus. Aiatöö on alati meeldinud, praegu piirdun potipõllumajandusega rõdul, kust saab suvi läbi lauale maitsetaimi, erinevat salatirohelist, lilli.”
Kevadest sügiseni püüab Maare koos oma elukaaslasega käia võimalikult sagedasti metsades, rabades, erinevatel saartel. “Igal talvel pageme pikemale seljakotimatkale mõnele soojale maale, kus tuleb ohtralt higi valada, aga preemiaks saab sileda naha, tselluliidist vabanenud kintsud ning unustamatud elamused ja kogemused,” naerab väenaine, kummutades müüti vaimuinimestest kui elukaugetest ja eluvõõrastest.



Skype vahendusel nõustamise eelisteks on mugavus, vajadusel anonüümsus. Võimaldab kokku hoida nii aega  kui raha

.


Tänapäeva tingimustes, kus suurem osa inimesi kasutab internetti, on see ka lihtsalt kättesaadav.

Räägitu jääb ainult meie vahele.



nustamine Skype teel


Kontakt:

Email again: